Poidla solvangi uletamine

Täies ulatuses ümber kirjutada ja esitada enne arhiivi andmist oma versioon kõrgematele instantsidele. Jättes paljud oma otsused 55 juhuse hooleks, lähenes ta juba kolm korda tätoveerimissalongile ja kõndis pärast mündi loopimist edasi. Nii et ära muretse. Nad leidsid esimese laiba sirukil üle diivani. Peale mõne kuupsentimeetri pealuu sees ei kuulunud miski sulle endale.

Üks tema parimatest. Valküüria Kain astus välja kõrvaluksest. Tüdruk 14 tõmbas jaki luku külma eest kinni ja liitus välisukse poole kõndiva Leebesurmaga. Valküüria kiikas mehe poole ja nägi naeratust.

GEORGE ORWELL

Inimene, kellega me rääkida tahame, elab erksalt valgustatud tänava ainsas pimedas majas. See pole hea märk. Nad peatusid ukse juures. Leebesurm pingutas kõvasti, et oma näojooni nihutada. Ta suu tõmbus alla. Valküüria ulatas talle kaabu. Sul ei ole seda siin vaja?

Nägu ja juuksed tõmbusid kolbalt ning jätsid alles kiiskava pealuu. Leebesurm surus kaabu pähe ja lükkas selle kelmikalt viltu. Ühtegi tuld ei süttinud. Surnumanaja sõrmus Valküüria käel oli tõepoolest jäine, kuid mitte tavapärasest rohkem. Tajun selle läbi surma ainult siis, kui seisan enamvähem laiba kohal.

Valküüria vaatas ringi, ent neid ei jälginud keegi. Leebesurm ajas end sirgu, pani muukrauad ära ja võttis revolvri tagasi. Sul on revolver, Tanital on mõõk See avanes vaikselt, isegi mitte kõhedal kombel vana ukse moodi kääksudes.

Kõnekäändude mõistestik

Esimesena sisenes Leebesurm, Valküüria järgnes talle ja sulges ukse. Kulus hetk enne, kui meetodid liigesehaiguste raviks silmad hämarusega harjusid. Leebesurm, kellel polnud nagunii silmi ning seega ka probleemi, ootas enne edasi liikumist, kuni Valküüria talle sõrmega märguandeks õlale koputas. Nad kõndisid läbi elutoa, kus Valküüria teda jälle toksis.

Leebesurm vaatas tema poole ja Valküüria osutas oma sõrmusele. See sumises hirmsa külma energiaga, kui ruumis olevast surmast toitus. Nad leidsid esimese laiba sirukil üle diivani. Teine surnukeha kössitas nurgas ja teda ümbritsesid kunagisest 17 lauast allesjäänud rusud. Leebesurm silmitses mõlemat hoolikalt ja raputas siis Valküüria suunas pead. Kumbki ei olnud otsitav mees. Nad kõndisid kööki. Põrandal lebas näoli kolmas korjus.

Kui vennikese kaela poleks kahekorra käänatud, jõllitanuks ta tegelikult lage. Tema käe kõrval lebas kahhelkividele puruks kukkunud pudel ja vänge õllelõhn hõljus endiselt ruumis. Muidu oli esimene korrus laipadest puhas, niisiis läksid nad trepi juurde. Esimene aste kääksatas, mistõttu Leebesurm poidla solvangi uletamine sellelt uuesti maha. Ta mässis käed Valküüria piha ümber ja nad tõusid maapinnalt ning hõljusid ülemisel trepimademel oleva koolnu juurde.

See oli looteasendis surnud naine. Seal leidus kolm magamistuba ja üks vannituba. Viimane oli tühi, nagu ka esimene magamistuba.

Teise toa seina peal mustasid kõrbejäljed ja aknast rippus pooleldi välja järjekordne surnud naine. Valküüria oletas, et seesama naine vastutaski põletusjälgede eest — ta üritas end kaitsta ja seejärel põgeneda. Kumbki katse ei töötanud. Viimases magamistoas oli keegi elus. Nad kuulatasid, kuidas too üritas riidekapis mitte kõssata. Oli kuulda, kuidas ta nende lähenedes sügavalt hinge tõmbas ja siis 18 kestis absoluutne vaikus lausa kolmteist sekundit. Vaikus lõppes naeruväärselt valju õhu ahmimisega.

Leebesurm tõmbas revolvri kuke vinna. Riidekapp paiskus lahti ja kriiskav hull tormas Valküüria poole. Valküüria lõi ta käe eemale, rabas särgist ja käänas mehe puusale. Vali röögatus muutus kiunatuseks, kui mehike põrandale prantsatas. Te ei kavatse mind tappa? Tüdruk üritas jälestusest mitte värisema hakata. Mees ajas end vaevaliselt püsti. Ja sina oled? Elan siin oma See on nii tore, elada kõigi nende normaalsete inimeste kõrval.

Meile tõesti meeldis siin. Mulle ja mu Mulle ja mu sõpradele Seetõttu lõikas Valküüria ruttu vahele. Kes need kõik siin maha nottis? Mingi suur kutt. Kandis maski ja rääkis aktsendiga. Silmad olid punased. Usume, et ta hoidis kontakti tapjaga, poidla solvangi uletamine oleme viis kuud jälitanud. See detektiiv, kes muutus pahaks. Lasi Pelgupaiga õhku?

Suur kutt tahtis ka seepärast Ephraimi näha. Maksis talle võltsdokumendi eest ja korraldas riigist välja saamise. Sellega Ephraim tegelebki.

Kui inimesed peavad kaduma, korraldab tema selle ära. Ainult seekord mitte. Kui Ephraim mõistis, millega Marr hakkama sai, ei tahtnud ta selles värgis enam osaleda. See detektiiv Marr tuli pärast Pelgupaiga langemist siia otsima kõike seda, mille eest ta maksis — aga Ephraim oli läinud.

Keeras selle koha siin kolm korda pea peale ühe ja sama kuu jooksul, otsis teda. Pole Marri pärast seda rohkem näinud. Ephraimi ka mitte. Me kõik mõtlesime, et on parem, kui temast eemale hoiame.

Saate aru? Hirmus palju abi oli sellest küll mu sõprade jaoks. Mina teadsin, mida mees teada soovib. Arvan, et see oli ainus põhjus, miks ta mind maha ei löönud. Ephraim rääkis mulle ürgammu, et seadis Marri heaks linnas kolmes kohas valmis paigad, kus naine saaks peatuda.

Seda see kutt tahtiski. Teda huvitas ainult see, kus Marr peatub. Aga mees, 21 kes tappis su sõbrad, jõudis just praegu meie nimekirjas teisele kohale. Jaa, siis ma ütlen teile. Jämedad lihased paisutasid tema tolmust musta mantlit, kuid vaikne oli ta küll — nii palju pidi naine tunnistama.

Nutikas ka, kui suutis naisele nii lähedale jõuda häiresignaale käivitamata. Ilmselt kruvis need käigu pealt koost, mõtles naine end läbi akna külma õhku lennutades.

Võttis selleks aja, tegi õigesti nagu iga korralik palgamõrvar. Muidugi teadis Marr tema isikut. Seda mõõtu tapjad kippusid silma torkama ning ainult üks neist kandis oma armistunud ja moonutatud näo ees metallmaski.

See venelane, Tesserakt. Naine prantsatas maha ja kukerpallitas, purunenud klaasikillud tema maandumist saatmas. Ta küünitas jakitaskusse ja leidis päästiku.

Naine lükkas pöidlaga kaitseklaasi pealt ja vajutas punast nuppu, päästikut isegi taskust võtmata. Mees asus just praegu seal üleval ja neid 23 võimalusi oli vaid üks. Kuid suurt kõmakat ei käinud. Naine vaatas üles ja nägi, kuidas mees tema pea kohal aknast välja ronib. Ta oli lõhkeaine kahjutuks teinud. Davina Marr ei vaevunud isegi ropendama.

Ta lihtsalt jooksis. Maapind oli hiljutisest vihmast märg ja ta poidla solvangi uletamine poris ning koperdas uuesti jalgele. Kogu see aeg ja vaev, et seda haledat urgast kindlustada — ja kasu ei tuhkagi.

Turvameetmed, mille Marr igale võimalikule sissepääsule mahajäetud ehitusplatsil paigaldas, osutusid mõttetuks. Metalltrepile üles seatud lõksud, mille kaudu sai tema praeguseks elupaigaks olnud objektijuhi kontorisse, osutusid veel vähem kui mõttetuks. Suur jõhkard sisenes vaikselt ja ainult puhas õnn lubas Marril õigel ajal pilku tõsta. Ta lidus oma auto juurde. Kui mees oli aga nii hoolikas, nagu ta seda arvas, jõudis ta mootorit ilmselt juba kahjustada.

Sel põhjusel pööras Marr vasakule ja jooksis ehitusplatsi idakülge piirava kõrge aia poole. Ta kuulis selja taga kiireid samme ja otsustas mehe kaubakonteinerite rägastikus maha raputada. Kuuvalguseta öö oli liiga pime, et suurt midagi näha. Ta lootis väga, et mehel oli hämaras sama keerukas tegutseda kui temal. Käis kõva klänn ja sellele järgnesid sammud metallil. Mees liikus nüüd tema 24 kohal üle konteinerite ning kavatses tal tee enne ära lõigata, kui Marr aiani jõuab. Marr pööras tagasi ja soovis, et oleks jõudnud enne hüpet laualt oma relva haarata.

Maagia oli muidugi tore, kuid laetud relv su poidla solvangi uletamine andis kindlustunnet rohkem kui miski muu. Marr kükitas ja hiilis edasi, hingamist kontrolli all hoides. Enam ta meest ei kuulnud.

Ta kas oli endiselt seal üleval ja ei liikunud. Või oli all poris ja mudas ja pimedas koos temaga. Võib-olla hiilis just praegu tema poole. Marr piilus üle õla, kuid ei näinud muud kui tontlikke varje. Marr üritas meenutada, mis oli Tesserakti valitud valdkonnaks. Mees oli Adept — niipalju ta teadis. Ülejäänud osas jäi tema maagia aga Marrile müstikaks. Naine lootis, et selleks polnud võime näha pimeduses.

See oleks muidugi tüüpiline ja sobiks imehästi sellega, kuidas tal nendel viimastel kuudel vedas. Ta ei soovinud ju muud kui koju minna. Issand küll, seda polnud ju palju palutud. Marr oli Bostonist, seal sündinud ja kasvanud ning seal tahtis ta ka surra. Mitte siin, märjal ja mudasel Iirimaal. Marr laskus kõhuli ja roomas läbi kaubaaluste vahel oleva augu. Ta vaatas veel kord selja taha veendumaks, et mees ei sirutanud parajasti ta pahkluu poole, ja kaalus 25 siis oma valikuid.

Need polnud kenad ja neid polnud palju tasan chondroitiin ja glukoosamiin peitmine polnud nende seas.

Viimaks leiaks mees ta üles ja pigem varem kui hiljem. Ta võis proovida uuesti idapoolse aia juurde joosta või minna ringiga lõunas asuva väljapääsuni.

Läände suundumine ei tulnud kõne alla, sest seal polnud muud kui aakrite kaupa lagedat maad ilma võimaluseta peituda. Marr ajas end küünarnukkidele püsti. Külm rõskus imbus läbi riiete ja ta vaatas otse ette, põhja poole.

Seal leidus veel üks aed, kõrgem kui idaküljel. See oli siiski lähemal ja vähemalt vedeles seal kaubaaluseid ja masinaid, mille taha vajadusel põigata.

Ta nihkus ettepoole, praost välja ja tõusis kükakile. Ees oli üksteise peale tõstetud paar tünni. Marr kiirustas nende juurde. Tesseraktist polnud veel märkigi. Kummargil joostes läks ta ümber ühe buldooseri ja tormas siis hullupööra järgmise peidupaiga poole.

Võrkaed jäi vahest paarikümne sammu kaugusele. See oli kõrge, umbes nagu maja. Kõrgem kui Marr mäletas, ent ta oli üsna kindel, et suudab sellest üle hüpata. Ta lubas endale hetke, et kadestada luukere-detektiivi ja tolle värskelt avastatud võimet lennata. Küll oleks see praegu marjaks ära kulunud. Marr mõõtis vahemaad ja tunnetas õhuvoolusid. Ta vaatas selja taha veendumaks, et Tesserakt kusagil lähedal ei viibiks. Ta uuris aeglaselt pead keerates hoolikalt ja metoodiliselt oma ümbrust.

Naine oli valmis ka kõige pisimat liigutust märkama. Kulus terve sekund mõistmaks, et ta vaatab otse mehe poole, kui too tema poidla solvangi uletamine tormas. Marr ei suutnud midagi parata — ta kiljatas korra hirmust ja koperdas omaenda jalgade otsa komistades tahapoole. Märjal pinnasel libisedes ja liueldes rügas Marr aia poole. Ta lennutas käed laiali ja ajas peopesad lahti. Ta haaras ning tõukas õhku enda ümber ja vinnas end üles, mudast eemale.

Marr polnud isegi poidla solvangi uletamine teel, kui taipas — ta ei saa üle. Tal õnnestus end kuidagi lähemale manööverdada ja sirutus ettepoole. Sõrmed lipsasid läbi aukude võrgus just siis, kui ta kukkuma hakkas. Naise keha räntsatas vastu võrkaeda ja sõrmed tulitasid. Ta vaatas alla ja nägi meest üles vaatamas.

Tema metallmaski taga valitses pahaendeline vaikus.

Poidla solvangi uletamine asus ronima vaid oma käte abi kasutades. Ta kiikas alla. Tesserakt ronis talle järele. Pagan, küll see mees oli nobe. Hakkas uuesti sadama ja piisad asusid varsti nägu suskama. Tesserakt vähendas vahet nende vahel häiriva 27 kiirusega. Mehe pikad käsivarred ulatusid tema omadest kaugemale ja võimsad lihased vinnasid keret tema järel väsimusmärke näitamata. Mis puutus Marri, siis tema musklid juba virisesid ja ülesse jõudes need lausa karjusid. Pigem karjugu nemad kui tema, leidis Marr samas.

Tesserakt tema all oli paigale jäänud. Näis, et tema mantel takerdus kuidagimoodi võrkaeda. Marril polnud hetkel aega selle üle kahjurõõmu tunda, kuid ta lubab endale kindlasti tulevikus kahjurõõmsa muige, kui see kõik mööda saab. Ta ronis üle aia ja hindas viivuks, kui kõrgel ta asub. Siis lasi ta aiast lahti.

Tänav kihutas tema poole. Naine valmistus parajasti õhu abil oma laskumist aeglustama, kui piilus korraks Tesserakti poole. Samal hetkel nägi ta, et mees ei jäänud kinni, vaid lõikas noaga võret läbi. Sel ajal, kui Marr temast möödus, sirutas mees käe läbi aia ja haaras tal käsivarrest.

Naise keha väändus ja jõnksatas. Naine karjatas ning mees hoidis teda hetke, ja lasi siis lahti. Marr kukkus käkaskaela alla tänavale. Tema õlg tabas esimesena kõnniteed ja purunes, seejärel põrutas betooni vastu tema pea. Marr lebas seal ja ootas, et Tesserakt alla hüppaks ning töö lõpule viiks. Siis tuli kiunatades ümbert nurga aga tuttav auto ja Marr kaotas teadvuse. Valküüria lennutas ukse lahti ja kargas välja.

  • Kalmistud maailma fotokonkursi ajal: tulemuste reisiblogi Meie viimaste võistluste jaoks tahtsime näha oma parimad fotod kalmistutelt üle maailma ja sa tõesti kaevasid mõned suured.
  • Teda haaras paanikahoog.
  • Nar-ravi artrisa vahendid
  • Salvi liigeste valu parast murdumist
  • Ravi artriidi liigeses
  • DEREK LANDY - Detektiiv Luuker Leebesur 5: Maine Möll by Pikoprint - Issuu
  • Fistuli liigeste haigus
  • Tuletõrje Suhtlus India äripartneriga Kuna India on suur ja eripalgeline maa, siis ei ole ühtset võtit sellel riigi mõistmiseks, samuti ei saa anda ühtseid käitumissoovitusi, mis oleksid Indias universaalsed.

Davina Marr lebas kõnniteel kokkuvajunud hunnikus, mitmed luud ilmselgelt puruks. Üks mees maandus tema taga, üks suur mees metallmaskiga ja Leebesurm ilmus Valküüria kõrvale, revolver käes. Oled, eks? Kes poidla solvangi uletamine palkas? Kelle heaks sa töötad? Tema punased silmad keskendusid üksnes Marrile. Mees liikus naise poole ja Leebesurm astus talle tee peale ette.

Tesserakt haaras kohe relva ja väänas selle Leebesurmal käest. Leebesurm rabas suurema mehe küünarnukist ja randmest ning käänas revolvri endale kätte tagasi. Valküüria haaras Marrist ja asus teda eemale lohistama.

Revolvri pärast võideldes lõi Tesserakt esmalt vastu Leebesurma jalga ja too äsas omakorda põlvega Tesserakti reie pihta. Nad koksisid üksteist peaga ja kasutasid võtteid ning vastuvõtteid, mida Valküüria polnud kohanudki.

Tüdruk kuulis relva klõpsatust. Kuna maas rüselejate käed lebasid tapariista peal, ei olnud Valküürial olukorrast selget ülevaadet. Viimaks lennutas Tesserakt Leebesurma üle puusa, kuid detektiiv võttis relva endaga kaasa. Leebesurm rullis end püsti ja sihtis Tesseraktile otse rindu.

Võitlus tardus. Valküüria tõukas Marri Bentley tagaistmele ja vaatas õigel ajal tagasi. Ta jõudis näha, kuidas Tesserakt rusika ette sirutas ja selle aeglaselt avas. Kuus kuuli kukkus maha. Ta teadis hästi, kui ohtlik oli tormata lahingusse oma vaenlast tundmata. Selle asemel lipsas ta Bentley juhiistmele. Prioriteediks oli Marr ja naise said nad nüüd kätte — pärast kõike seda. Valküüria ei kavatsenud enam tema põgenemisega riskida.

Sa ei kanna inimkonna vaimset pärandit edasi mitte tänu sellele, et sind kuuldakse, vaid tänu sellele, et sa säilitad terve mõistuse. Ta läks tagasi laua juurde, kastis sule tindipotti ja kirjutas: Tulevikule või minevikule, ajale, kus mõte on vaba, kus inimesed erinevad üksteisest ja ei ela üksinda, — ajale, kus on olemas tõde ja kus olnut ei saa olematuks muuta: Tervitus ühtlustamise ajastult, üksinduse ajastult, Suure Venna ajastult, kaksisoima ajastult!

Ta on juba ammu surnud, käis tal peast läbi. Talle näis, et alles nüüd, kus ta hakkab oma mõtteid väljendama, on ta teinud otsustava sammu. Iga teo tagajärjed peituvad teos endas. Ta kirjutas: Mõtteroim ei põhjusta surma: mõtteroim ON surm. Nüüd, kus ta oli taibanud, et ta on surnud mees, oli tähtis võimalikult kauaks ellu jääda. Tema parema käe kaks sõrme olid tindised. See oli just täpselt selline pisiasi, mis võis sind reeta. Mõni nuuskiv fanaatik ministeeriumis tõenäoliselt naine, võib-olla mõni niisugune nagu see väike punajuukseline naine või see tumedajuukseline tüdruk ilukirjandusosakonnastvõis jääda mõtlema, miks ta juhtmete tootlemine chelyabiga lõunavaheajal kirjutanud, miks ta oli kasutanud vanamoelist sulepead, mida ta oli kirjutanud, ja siis teatada kuhu vaja.

Ta läks vannituppa ja nühkis hoolikalt tindi maha tumepruuni sõmerja seebiga, mis kriipis nahka nagu liivapaber ja sobis selle tõttu hästi selleks otstarbeks. Ta pani päeviku lauasahtlisse tagasi. Oleks täiesti mõttetu olnud seda peita, aga vähemasti selles tahtis ta kindel olla, kas päevik on juba või ei ole veel avastatud.

Juuksekarv lehtede vahel oleks olnud liiga silmatorkav. Ta võttis sõrmeotsaga ühe äratuntava valkja tolmukübeme ja asetas selle kaanenurgale, kust see kindlasti maha pudeneks, kui keegi kaustikut liigutab. Ma pidin olema kümne või üheteistkümne aastane, mõtles ta, kui ema kadus.

Ema oli pikk, rühikas, tasase loomuga naine, aeglaste liigutuste ja imekaunite heledate juustega. Isa mäletas ta ähmaselt kui kõhna tõmmut prillidega meest, kes kandis alati korralikku tumedat ülikonda eriti olid Winstonile meelde jäänud isa kingade väga õhukesed tallad.

Nad mõlemad olid jäljetult kadunud arvatavasti viiekümnendate aastate esimeste suurte puhastuste käigus. Praegu istus ema kusagil sügavas kohas temast allpool, hoides süles tema väikest õde. Winston ei mäletanud oma õest muud, kui et see oli tilluke väeti olend, kes oli kogu aeg vait ja kel olid suured uudistavad silmad.

Mõlemad nad vaatasid üles Winstoni poole. Nad olid all mingis maa-aluses kohas — nagu kaevu põhjas või väga sügavas hauas —, aga see oli niisugune koht, mis, olles küll sügaval tema all, laskus veelgi sügavamale. Nad olid uppuva laeva kajutis ja vaatasid läbi tumeneva vee üles tema poole.

Veel oli kajutis õhku, veel võisid nad teda näha ja tema neid, aga nad vajusid üha sügavamale, sügavamale rohekasse vetehauda, mis juba järgmisel hetkel pidi neid peitma tema pilgu eest igaveseks ajaks.

Tema oli väljas valguse ja õhu käes, kuna neid kiskus surm alla sügavikku, ja nad olid seal all sellepärast, et tema oli siin ülal. Ta teadis seda ja nemad teadsid seda, ja ta võis seda teadmist lugeda nende näost. Aga ei nende näos ega südames ei olnud ühtegi etteheidet, vaid ainult teadmine, et nad peavad surema, selleks et tema võiks jääda ellu, ja et selline on asjade paratamatu käik.

Ta ei suutnud meelde tuletada, mis oli juhtunud, aga ta teadis unes, et mingil moel olid ema ja õde tema pärast oma elu ohverdanud. See oli niisugune unenägu, mis säilitades küll kõik unenäoomadused, on kuidas pingutada valu liigestes vaimse elu jätkuks ja milles inimese teadvusse tõusevad seigad ja ideed, mis on uued ja väärtuslikud ka pärast ärkamist.

See, mis Winstonit praegu ootamatult rabas, oli mõte, et tema ema surm ligi kolmkümmend aastat tagasi oli olnud traagiline ja kurb niisugusel moel, nagu see praegu enam polnud võimalik.

Ta taipas, et tragöödia kuulus endisesse aega, niisugusesse aega, kus oli veel olemas isiklik elu, armastus ja sõprus ja kus perekonnaliikmed olid üksteisele toeks, ilma et nad oleksid tarvitsenud sellest endale aru anda.

Mälestus emast vaevas tema südant sellepärast, et ema oli surnud armastades, tema aga oli olnud liiga noor ja isekas, et teda vastu armastada, ja et kuidagimoodi ta ei mäletanud, kuidas oli ema end ohvriks toonud oma isiklikule ja vankumatule arusaamale kohusetundest.

Kaasajal ei võinud midagi sellist juhtuda. Kaasajal oli küll hirmu, viha ja valu, aga mitte tunnete väärikust, mitte sügavaid ja keerulisi hingepiinu. Seda kõike arvas ta nägevat oma ema ja õe pärani silmadest, mis vaatasid üles tema poole läbi rohelise vee, sadade süldade sügavuselt ja üha sügavamale vajudes.

Poidla solvangi uletamine seisis ta madalal vetruval murul, oli suveõhtu ja längus päikesekiired kuldasid maad. See maastik, mida ta nägi, kordus tema unenägudes nii sageli, et ta polnud kunagi päriselt kindel, kas ta oli seda ka tegelikult näinud.

Þrkvel olles nimetas ta seda endamisi Kuldseks Majaks. See oli vana, jänestest paljakssöödud karjamaa, lookleva jalgraja ja mutimullahunnikutega.

Sakilises hekis aasa teises servas kiikusid jalakate oksad väga õrnalt kerge tuule käes ja nende lehestik voogas nagu tihe naisejuus. Kusagil üsna lähedal, küll väljaspool vaatevälja, voolas aeglaselt selge veega oja, mille kaldapajude all võrendikes ujusid teivid. Ðle aasa tuli nende poole see tumedate juustega tüdruk. Otsekui üheainsa liigutusega kiskus ta endal riided seljast ja viskas need põlglikult maha.

Tema keha oli valge ja sile, aga see ei tekitanud Winstonis mingit iha, ta vaevalt vaataski seda. Teda täitis sel hetkel imetlusega hoopis see þesti, millega tüdruk oli riided maha visanud. Oma graatsia ja muretusega näis see hävitavat terve ühe kultuuri, terve ühe mõtteviisi, nagu võiks Suure Venna Partei ja Mõttepolitsei üheainsa hunnitu käeliigutusega põrmu paisata. Ka see þest kuulus endisesse aega.

Teleekraanist kostis kõrvulukustav vile, mis kestis ühel ja samal kõrgusel kolmkümmend sekundit. Kell oli seitse viisteist, teenistujate äratusaeg. Winston vinnas end voodist välja — alasti, sest välispartei liige sai aastas vaid riidekupongi, ja pidþaama sai eest, — ja kahmas toolilt luitunud alussärgi ja lühikesed aluspüksid. Virgutusvõimlemine algas kolme minuti pärast. Hetk hiljem tõmbus Winston kõverasse metsiku köhahoo käes, mis ründas teda peaaegu alati kohe pärast ülesärkamist.

See tühjendas ta kopsud nii täielikult õhust, et ta sai hinge tagasi alles siis, kui oli tükk aega selili lamanud ja õhku ahminud. Veenid laienesid köhimise pingutusest ja veenilaiendi haavand hakkas sügelema. Asuge kohtadele, palun. Kolmekümnest neljakümneni! Ðks, kaks, kolm neli! Ðks, kaks, kolm, neli! Laske käia, seltsimehed, natuke elavamalt! Masinlikult käsi ette ja taha sirutades, näol virgutusvõimlemiseks sobivaks peetud ilme, püüdis ta mõttes suure vaevaga leida tagasiteed varase lapsepõlve hämarasse ajajärku.

See oli äärmiselt raske. Kuni viiekümnendate aastate lõpuni oli kõik eelnev tuhmunud. Kui ei olnud objektiivseid allikaid, millele toetuda, kaotasid ka isikliku elu kontuurid teravuse. Inimene mäletas tähtsaid sündmusi, mida tõenäoliselt polnud toimunudki, inimene poidla solvangi uletamine vahejuhtumiste üksikasju, ilma et ta oleks võimeline olnud taastama nende atmosfääri, ja oli pikki tühje ajalõike, millega ta ei osanud midagi seostada.

Tollal oli kõik teisiti kui praegu. Isegi riikide nimed ja nende kujutised kaardil. Näiteks Esimest Maandumisrada ei nimetatud sellal niimoodi: seda nimetati Inglismaaks või Brittaniaks, ehkki Londonit, teadis ta päris kindlalt, oli alati Londoniks nimetatud. Winston ei suutnud meelde tuletada niisugust aega, kus tema kodumaa poleks sõdinud, aga ilmselt oli tema lapsepõlves olnud üks üsna pikka rahuperiood, sest üks tema varasemaid mälestusi oli mälestus õhurünnakust, mis oli tabanud kõiki nähtavasti ootamatult.

Võib-olla see oli see aeg, kui Colchesterile visati aatomipomm. Winston ei mäletanud rünnakut ennast, aga ta mäletas isa kätt, mis pigistas tema kätt, kui nad ruttasid alla, alla, alla, kuskile maa sügavusse, poidla solvangi uletamine ringiratast mööda keerdtreppi, mis kõmises nende sammude all ja väsitas lõpuks jalad nii ära, et ta hakkas virisema ja nad pidid puhkama.

Ema järgnes neile oma aeglasel ja äraoleval moel tükk maad tagapool. Süles oli tal Winstoni tilluke õde, või oli see lihtsalt sületäis voodipesu: Winston ei olnud kindel, kas tema õde oli siis juba sündinud. Lõpuks jõudsid nad ühte kärarikkasse rahvarohkesse paika, milles ta tundis ära metroojaama. Inimesi istus igal pool kivipõrandal ja osa neist istus tihedalt külg külje kõrval, üksteise otsa tõstetud metallnaridel. Winston ja ema ja isa leisid endale koha põrandal, ja nende kõrval istusid naril kõrvuti üks vanamees ja üks vanaeit.

Vanamehel oli seljas korralik tume ülikond ja must soni tema lumivalgetel juustel oli kuklasse lükatud: ta nägu õhetas ja ta sinised silmad olid pisarais. Ta haises dþinni järgi. Seda näis temast erituvat läbi naha nagu higi ja võis kujutleda, et pisarad, mis tema silmist voolasid, olid puhas dþinn. Aga kuigi vanamees oli veidi purjus, vaevas teda tõeline ja väljakannatamatu kurbus.

Oma lapsearuga taipas Winston, et on juhtunud midagi kohutavat ja andestamatut, mida pole võimalik enam heaks teha. Ja talle paistis, et ta teab, mis see on. On tapetud keegi, keda vanamees oli armastanud, — võib-olla tema väike lapselaps.

Kas ma ei öelnud, memm? Näed nüüd, mis sest sai. Ma ju rääkisin kõikse aeg. Me ei oleks pidand neid tõpraid usaldama. Sellest ajast peale oli sõda pidevalt kestnud, kuigi rangelt võttes see ei olnud kogu aeg üks ja seesama sõda. Tema lapsepõlves olid mitu kuud kestnud segased tänavalahingud Londonis endas, millest mõnda ta mõletas selgesti. Aga täiesti võimatu oleks olnud kogu selle perioodi ajalugu kaardistada ja öelda, kes oli kellega igal antud momendil võidelnud, sest ükski kirjalik ega suuline allikas ei maininud iial mõnd muud sõjalist liitu peale selle, mis oli parajasti jõus.

Näiteks praegu, Ja üheski avalikus sõnavõtus ega eraviisilises kõneluses ei olnud vihjetki sellele, et need kolm suurriiki olid kunagi teisiti grupeerunud. Aga Winston teadis hästi, et tegelikult alles nelja aasta eest oli Okeaania sõdinud Ida-Aasiaga ja oli olnud liidus Euraasiaga. Aga see oli lihtsalt salajane teadmisraas, mis tal oli juhuslikult mällu jäänud, tänu sellele, et tema mälu polnud piisava kontrolli all.

Ametlikult ei olnud partnerid kunagi vahetunud. Okeaania sõdis Euraasiaga: järelikult oli Okeaania alati Euraasiaga sõdinud. Käesoleva hetke vaenlane kehastas alati absoluutset kurjust, ja sellest järeldus, et temaga ei saanud olla mingeid kokkuleppeid ei minevikus ega tulevikus.

Kõige kohutavam, mõtles ta kümne tuhandendat korda, kui ta oma õlgu vaevaliselt tahapoole pingutas kereringid, käed puusas, pidid tugevdama poidla solvangi uletaminekõige kohutavam, et see kõik võib vastata tõele. Kui Partei võis käe poidla solvangi uletamine sirutada ja öelda selle või teise sündmuse kohta, et seda pole iial olnud, kas polnud see siis hullem kui piinamine või surm?

Partei ütles, et Okeaania pole iial Euraasiaga liidus olnud. Tema, Winston Smith, teadis, et Okeaania oli Euraasiaga liidus alles neli aastat tagasi. Aga kus see teadmine eksisteerib? Ainult tema teadvuses, mis varsti nagunii hävitatakse. Ja kui kõik teised on omaks võtnud Partei poolt sisendatud vale ja kui kõik allikad seda kinnitavad, siis läheb see vale ajalukku ja muutub tõeks.

Kõik, mis pidas poidla solvangi uletamine praegu, pidas paika alati ja igavesti. See oli üpris lihtne. See eeldas ainult lõputut võitude seeriat omaenda mälu üle.

Winston laskis käed külgedele rippu ja hingas aeglaselt sisse. Ta mõtted kandusid kaksisoima labürinti. Teada ja mitte teada, olla teadlik kogu tõest ja samas korrutada hoolikalt konstrueeritud valesid, olla üheaegselt kahel vastakal arvamusel ja uskuda mõlemat, vaatamata nende vasturääkivusele; kasutada loogikat loogika vastu, öelda moraalist lahti, seda samal ajal taga nõudes, uskuda, et demokraatia on võimalik ja et Partei kaitseb demokraatiat; unustada kõik, mida on vaja unustada, siis see jälle vajalikul hetkel mällu tagasi tuua ja samas jälle jalamaid unustada, ja lisaks kõigele rakendada seda protsessi selle protsessi enda suhtes.

See oli äärmiselt peen kunst: teadlikult teadvust uinutada ja seejärel kustutada oma mälust see enesehüpnoosiakt, mille sa just toime olid pannud. Painutused ette. Tema mõtisklustest kadus meeldiv alatoon. Ega minevikku ei ole ainult muudetud, mõtles ta, seda on lausa hävitatud.

Kuidas saabki konstateerida kõige ilmsemat fakti, kui peale sinu enda mälu ei ole mingit allikat? Ta püüdis meelde tuletada, mis aastal ta oli kuulnud esmakordselt Suurt Venda mainitavat. Tema teada oli see kuuekümnendail aastail, aga ta ei saanud selles kindel olla. Partei ajaloos esines Suur Vend kui revolutsiooni juht ja kaitsja muidugi selle esimestest päevadest peale.

Tema kangelastegusid nihutati ajas järk-järgult tahapoole, kuni need ulatusid juba neljakümnendate ja isegi kolmekümnendate aastateni, kus mööda Londoni tänavaid sõitsid kummaliste torukübaratega kapitalistid oma suurtes läikivates sõiduautodes või klaasakendega tõldades. Võimatu oli teada saada, kui palju oli selles legendis tõtt ja kui palju väljamõeldist. Winston ei suutnud sedagi meelde tuletada, millal Partei loodi.

Ta ei uskunud, et ta oleks kuulnud sõna ingsots enne Kõik hajus uttu. Vahel võis siiski osutada ilmsele valele. See näiteks polnud tõsi, nagu väideti Partei ajaloo õpikuis, et lennukid on Partei leiutatud. Tema mäletas lennukeid väga varasest lapsepõlvest.

Aga tõendada sa ei saa midagi. Millegi kohta ei ole tõendeid. Ainult üks kord oma elu jooksul oli tal olnud käes vaieldamatu dokument ajaloolise fakti võltsimise kohta. Jah, teie! Kummarduge madalamale, palun! Te saate küll paremini. Te ei püüa. Madalamale, palun! See on juba parem, seltsimees. Ja nüüd kõik vabalt ja vaadake siia! Aga ta nägu jäi täiesti ilmetuks. Þra iial näita välja jahmatust! Þra iial näita välja pahameelt! Ainus silmavälgatus võib sind reeta.

Ta seisis ja vaatas, kuidas instruktor tõstab käed pea kohale ja — mitte küll lausa graatsiliselt, aga siiski väga kergelt ja nõtkelt — painutab end, nii et sõrmeotsad ulatuvad varvaste alla. Ma tahaksin, et te niimoodi teeksite. Vaadake veel kord. Ma olen kolmekümne üheksa aastane ja olen sünnitanud neli last. Vaadake siia. Me kõik ei pääse rindele võitlema, aga me võime end vähemalt vormi hoida. Tuletage meelde meie poisse Malabari rindel! Ja ujuvkindlustuse madruseid!

Mõelge, mida nemad peavad taluma. Proovime nüüd uuesti. Siis rullis ta lahti ja asetas üksteise peale neli väikest paberitorukest, mis oli torupostiavast laua paremale nurgale kukkunud. Boksi seintes oli kolm ava. Kõnekirjurist paremal oli väike torupostiava kirjalike teadete jaoks; vasakul suurem ajalehtede jaoks; ja külgseinas, Winstoni käeulatuses, oli traatvõrega kaetud lai nelinurkne pilu. See pilu oli määratud paberiprahi hävitamiseks. Hoones leidus niisuguseid pilusid tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid, lisaks tööruumidele oli neid ka koridorides iga paari meetri järel.

Millegipärast nimetati neid mäluaukudeks. Kui oli teada, et mõni dokument kuulub hävitamisele, või kui leiti maast mõni paberitükk, siis oli automaatseks liigutuseks tõsta lähema mäluaugu võre üles ja visata see paberitükk pilusse, kus soe õhuvool kandis selle kusagile hoone sisemusse peidetud tohututesse ahjudesse. Winston uuris nelja lahtirullitud pabeririba. Kõik need sisaldasid ühevõi kaherealise teate kokkusurutud þargoonis, mis ei olnud uuskeel, aga sisaldas rohkesti uuskeele sõnu ja mida kasutati ministeeriumisiseses asjaajamises.

Need külasid nii: times See oli keeruline ja vastutusrikas töö, mida oli õigem ette võtta viimasena. Ðlejäänud kolm olid rutiinsed asjad, kuigi teine neist nõudis teatavat vaeva arvuderägastikust läbimurdmisel.

Näiteks ilmnes Juhtus aga nii, et Euraasia ülemjuhatus alustas pealetungi Lõuna-Indias poidla solvangi uletamine jättis Põhja-Aafrika rahule. Sellepärast tuli vastav lõik Suure Venna kõnest ümber sõnastada, et panna teda ennustama seda, mis tegelikult poidla solvangi uletamine.

Või siis teine asi. Tänane leht sisaldas aruande tegelikust toodangust, kust ilmnes, et prognoos oli rängalt eksinud igas rubriigis. Winstoni ülesandeks oli esimesi arvusid õgvendada ja need hilisematega vastavusse viia. Mis puutub kolmandasse teatesse, siis siin oli tegemist väga lihtsa veaga, mille võis paari minutiga ära parandada.

Tegelikult aga, nagu Winston juba teadis, tuli ðokolaadinormi selle nädala lõpul vähendada kolmekümnelt grammilt kahekümnele. Ja nüüd ei olnud tarvis muud kui asendada algne lubadus hoiatusega, et võib-olla tuleb aprillis normi vähendada. Siis kägardas ta peaaegu alateadliku liigutusega kokku nii originaalteated kui ka märkmed, mis ta oli teinud, ja pistis need mäluauku, et nad tules häviksid.

Ta ei teadnud täpselt, mis toimub nähtamatus labürindis, kuhu see toruposti viis, aga üldine ettekujutus sellest oli tal olemas. Ja seda pideva muutumise protsessi ei rakendatud mitte ainult ajalehtede, vaid ka raamatute, ajakirjade, broðüüride, plakatite, lendlehtede, filmide, heliülesvõtete, karikatuuride, fotode — üldse iga liiki kirjanduse või dokumentatsiooni puhul, millel võis olla mingi poliitiline või ideoloogiline tähendus.

Päev-päevalt ja peaaegu minut-minutilt viidi minevik vastavusse olevikuga. Nii sai dokumentaalselt tõendada, et kõik Partei ennustused olid täide läinud; ei lastud säilida ühelgi oleviku nõudmistega vastuolus oleval ajaleheteatel või arvamusavaldusel. Kogu ajalugu oli palimpsest, puhtaks kraabitud ja üle kirjutatud täpselt nii sageli nagu vaja.

Ja kui tegu oli tehtud, ei olnud mingil juhul enam võimalik näidata, et aset on leidnud võltsimine. Arhiiviosakonna suurim sektor, mis oli tunduvalt suurem kui see, kus Winston töötas, koosnes töötajatest, kelle ülesanne oli välja otsida ja kokku koguda kõigi nende raamatute, ajalehtede ja dokumentide eksemplarid, mis tuli asendada ja hävitada.

Ka raamatud vaadati üle ja kirjutati ühe uuesti ja uuesti ümber ja anti taas välja ilma igasuguse märkuseta, et neis on tehtud mingeid muudatusi.

Ja ka kirjalikes juhendites, mida Winston sai ja mis ta pärast täitmist otsekohe ära viskas, ei olnud vihjetki sellele, et tegemist on võltsimisega; juttu oli vaid vääratustest, eksitustest, stiilivigadest või vigastest tsitaatidest, mida tuli täpsuse huvides korrigeerida. Aga tegelikult, mõtles ta Külluseministeeriumi andmeid kohandades, pole see isegi mitte võltsing.

Lihtsalt üks nonsenss asendatakse teisega. Enamasti ei olnud sel materjalil, millega tal tuli tegemist teha, reaalse eluga midagi pistmist, kask koos haigete liigestes mitte sedavõrd nagu otsesel valel. Statistilised andmed olid esialgsel kujul samavõrd fantaasia vili nagu nende õgvendatud versioon. Enamasti tuli andmed oma peast võtta. Näiteks oli Külluseministeeriumi plaan prognoosinud saabaste toodanguks kvartalis miljonit paari.

Tegelik toodang oli ametlikel andmetel 62 miljonit. Prognoosi korrigeerides vähendas Winston planeeritud arvu 57 miljonini, et saaks tavakohaselt väita, nagu oleks plaani ületatud. Aga igal juhul ei olnud 62 miljonit tõele sugugi lähemal kui 57 või miljonit. Võib-olla ei toodetud üldse mingeid saapaid.

Igatahes ei teadnud keegi toodangu tõelist hulka ega hoolinudki sellest. Teati vaid, et igas kvartalis toodetakse paberil astronoomiline arv saapaid, samal ajal kui pooled Okeaania elanikest käivad paljajalu. Ja nii oli lugu kõigi andmetega, olid need siis tähtsad või vähem tähtsad.

Tiger Airways 3. M Second Travel Show: "Pittsburghis tühistatud " - reisiblogi Pittsburgh, Pennsylvania, peab olema viimase 15 aasta kõige paremaks linnaks. Kui see on tuntud oma suitsutõrjuvate tehaste poolest, on jõeäärne jalakäijate, õlutega paadisõitjate, paarstadionide ja lähedal asuvate tänavate kunstiga ja Andy Warholi muuseumis käia.

Tasub päev ja pool, rohkem, kui te võtate kõrvalreisi lähedalasuvasse Fallingwateri, Frank Lloyd Wrighti ehitatud maja, mis jääb üle 90 minuti kagusesse.

See on ka meistr Püha lehmad, sammu poidla solvangi uletamine ja muud turismiloomade reisiblogid Kohalike kohtumiste võtmine on sihtpunkti jõudmise võti. Kuid poidla solvangi uletamine juhul ei ole kohalikud inimesed inimesed. Paljudel vaatamisväärsustel on loomadega tihedad suhted. Näiteks väidetavalt ei ole Londoni tornis kõige väärtuslikumad asjad valmistatud kullast ja teemandist, vaid pigem sulgedest ja luudest.

Kogu selle hooaja õudusest, hirmust ja hirmust kulunud? Üks võimalik olla Transilvaanias muide. Siin o Unustasid hiljuti oma olukorraga seotud teadmised? See sai koomiksid koomiks ja me mõtleme nende vähem oodatud reiside eest. Sa tead neid. Või sa v Odava reisiblogi lendamine Nad ütlevad, et saad seda, mida sa maksad, ja see ei tundu, et see tüütu vana truism tundub pigem kohapeal kui soodsate lennufirmade tagasipööratud maailmas.

Peaaegu kõigil, kes on reisinud ühel poidla solvangi uletamine hinnalangetavatest inimestest, on lugu hädast, mis on seotud kadunud pagasi, olematu teenuse või plaaniväliste tühistustega. Hiljuti s Monster maili reisiblogi Me saame sageli meie kogukonnast huvitavaid ja inspireerivaid kirju.

Kuid me saime hiljuti ühe kõige salajasema sõnumi, mida me kunagi näinud oleme. Võimalik süüa Mongoli surma uss. Võite vabalt pressida. Me näi Ah? United kaotab 'United Breaks' kitarri poisi kotid! Pea meeles David Carrolli, kelle akustiline kitarr oli United Airlinesi pagasikäsitlejate poolt purustatud? Ära usu sind, ütles mu sõber John! Ja miks ta seda teeb.

Neil pole vastandlikke pöidlad, neid ei nimetata puu-kitsedeks. Sellegipoolest, kui ma poidla solvangi uletamine nurka Lõuna-Marokos asuval bussireisil, siis see nägi tervitas mind. Tõeline kitsede karimis imbub väikese puu tuulesse. Mitte a Second Travel Show: "Aken või vahekäik? Mill Pakendi nimekiri Nolani reisiblogile Meie kaardistamise guru, kanadalane Ken, saab peagi külastama oma Kanada nõbu Nolani. See on Nolani esimene kord Austraalias ja ta ei ole kindel, mida pakendada.

Me arvasime, et annaksime teie abiga mõned nõuanded. Thorn Tree Austraalia filiaalil on mõned selged ideed, mida Ozile tuua. Pimeduses peaksid olema põlised kujud, oksad peaksid valjult kinni haarama ja ükski kalmistu ei ole täielik ilma nahkhiirte tiibade hämmastav libisemine. Reaalses m Armastan reisimist, vihkan lendamist?

See on üsna ebamugav segadus ja üks kogukonna liikme AndrewGD ees. Selle asemel, et lasta oma hirmul teda alustada, pöördus Andrew teiste reisijatega alternatiivsete ideede poole, kuid ta tunnistab, et on kadedad mineviku reisijad, kellel ei olnud muud valikut kui maismaalood. Kui Vähem tuntud USA rahvusparkide võistlus: tulemuste reisiblogi Eelmisel nädalal kutsusime teid üles andma inspiratsiooni, et külastada vähem tuntud USA rahvusparki, võrreldes seda ühe kuulsama pargiga näiteks "Kui sulle meeldis Yosemite rahvuspark, soovid ka Saime palju suurepäraseid kandeid, kuid võistluse jaoks tuli valida võitja.

Võitja kandis kohtunike ühehäälse otsusega aprillis N. Teie suhte olemus näiteks vallaline, segavõistlus või sama sugu võib teatavates maailma osades tähelepanu pöörata või kriitikat, kus sotsiaalsed ja kultuurilised normid erinevad. Te võite oma käitumist muuta, et vältida pingeid - vaevalt midagi, kas hillerit toodeldakse tahad muretseda, kui üritate näha maailma ja kohtuda uute inimestega.