Kui valu uhise kokku varises. Artur Alliksaar

Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes, kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid. Nendest jäigi me hinge mingi rahutu rõõm. Praegu tuleme tööle, paneme töörõivad selga ning suundume igapäevatoimingute juurde. Nüüd on mul kahju. Surm heliseb kui muusika-etüüd. Meeletud tähed mu ulmaderiigist purskuvad-kustuvad aeva.

Prindi Juhtimise võlu ja valu Kindel finantsplaan ja ärimudel ei taga edu, jätkusuutlikud organisatsioonid peavad keskenduma ka pehmetele väärtustele, looma inimese füüsilist ja vaimset tervist toetava töökeskkonna. Mida pikemat aega mõju kestab, seda tugevamini kujunevad välja harjumused ja mõnel juhul ka sõltuvus. Elades igapäevaelu, kui kõik sujub ootuspäraselt, töötame soovitud ametikohal ja teenime rahuldavat sissetulekut, loome ühistele põhimõtetele ja sarnasele mõtteviisile tugineva sotsiaalse ja professionaalse võrgustiku ning kõik tundub korras olevat. Üldjuhul ollakse saavutatuga rahul.

Kui töökorraldus on puudulik, võtavad töötajad töö koju, kalduvad üle töötama, ei tee piisavalt pause ning kannatavad pidevalt tööst põhjustatud pinge all.

Tekib küsimus, miks inimesed ise käituvad ennasthävitavalt ja miks tööandjad ei võta vastu otsuseid, mis tagaksid organisatsiooni kõige olulisema ressursi — inimese — töövõime. Küsimusele võib anda mitu vastust. Ühelt kui valu uhise kokku varises on selleks juhtide teadmatus, kuidas säilitada töötajate vaimset tervist. See eeldab tööandja tahet, pühendumust ja kannatlikkust. Esmalt tuleb uurida, siis selgeks saada ning seejärel rakendada vajalikke strateegiaid ja seiremeetodeid — see kõik on pikaajaline järjepidev töö iseenda, töötajate ja organisatsiooniga.

Stressiennetuses on takistuseks väljatöötatud programmide keerukus, kõrge hind ning oskamatus määrata, milline programm annab tulemusi. Seda mõtteviisi muuta on keeruline ja raske, töötajad sellistes organisatsioonides kaua ei püsi, välja arvatud juhul, kui töötajal on töötamisest sama hoiak ja arusaam. Organisatsioonile lõpevad säärased töösuhted igal õhtul, siis kui töötaja sulgeb enda järel ukse. Kriitilistes olukordades on juhile abivahendiks pangakontol olev summa, mis kindlasti motiveerib lühiajaliselt inimesi panustama ja töötama rohkem kui tavaliselt.

Nimetud organisatsioonide töötajad on kõndivad mälupulgad, kes asutusest lahkudes võtavad kogu informatsiooni endaga kaasa ning ühendamisel teise riistvaraga annavad edasi kogu eelmise organisatsiooni teadmistevara. Vaimne tervis Vaimse tervise küsimused on väga aktuaalsed. Vaimne tervis hõlmab emotsionaalset, psühholoogilist ja sotsiaalselt heaolu.

Organisatsioonile on töötajate vaimne tervis märkimisväärse tähendusega, kuna on tihedalt seotud töötajate töövõime, motivatsiooni ja sooritusega. Tööandja peab looma toetava töökeskkonna, kus ametikohtadel töötavad õigete tööoskuste, -võime ja -väljaõppega töötajad ning kus juhtimine soodustab töötajate edukat toimetulekut, on toetav ja arengule orienteeritud.

Organisatsioon on mõjutatud valitsevast õhkkonnast, mis on ettevõtte tervisliku seisundi nähtamatu osa. Psühhosotsiaalset töökeskkonda on viimastel aastakümnetel peetud töötajate tegevuse efektiivsuse, ohutus- ja tervisekäitumise oluliseks mõjutajaks.

Moodsad tehnoloogiad, kiire areng ja globaliseerumine pärsivad inimloomuse kannatlikkust, kärsitust toidab kiirete lahenduste kättesaadavus. Kui soovime suhelda inimesega teisel pool maakera, peame arvestama ainult ajavahe ja vajalike vahendite olemasoluga ning mitte muretsema suure vahemaa pärast. Selline asjade käik on pannud meid uude olukorda. Ajal ei ole enam endist väärtust, kui valu uhise kokku varises läheb kiiremini, teatud sick luu kuunarnuki liigese on samuti mõjutatud tehnoloogilisest arengust.

Lapsed saavad kiiremini täiskasvanuks, me nõuame ja meilt nõutakse aina rohkem ja rohkem. Tehnika asendab inimest igal sammul. Tehnika kasutamine võimaldab muuta protsesse kvaliteetsemaks ning inimestel keskenduda muudele olulistele aspektidele.

Kui töö kahjustab tervist, võimaldab tehnoloogiline areng inimest säästa. Kuldse kesktee leidmine juhtimises on vältimatu, juhid peavad adekvaatselt hindama efektiivsuse eri aspekte. Kvaliteet ei piirne enam protsesside, toodangu ja teenuste omadustega, tähtsal kohal on organisatsioonisisene kvaliteet, mis peegeldub inimestevahelistes suhetes, avatuses, õigluses, ohutuse väärtustamises ja hoolivuses. Kindel finantsplaan ja ärimudel ei taga enam endisel määral edu, jätkusuutlikud organisatsioonid peavad keskenduma organisatsiooni pehmetele age valu kuunarnukis kui ravida, looma inimese füüsilist ja vaimset tervist toetava töökeskkonna, kus domineerivad ausus ja avatus, kus pühendumus on iseloomustab nii juhtimist kui ka eesliini.

Organisatsiooni, sh tulevikujuhtide perspektiivid Globaliseerunud maailmas tuleb tulevikujuhtidel keskenduda innovatsioonile, koostööle, pidevale arengule ja kiirete otsuste vastuvõtmisele. Hoiakute, väärtuste ja tavade kujundamine interdistsiplinaarsuse ja rahvusvahelistumise tingimustes annavad juhtidele ülesande luua eri taustaga inimestele kaasav, toetav, arengule orienteeritud keskkond.

Kvaliteedi tagamiseks tuleb kasutada programme, mis võimaldavad reaalajas analüüsida tegevuse efektiivsust ja pakuvad standardlahendusi eesmärkide saavutamiseks optimaalse aja- ja finantskuluga. Töökeskkond peab olema varustatud ajakohaste ergonoomiliste vahenditega, mis on kooskõlas organisatsiooni tegevuse ja töö iseloomuga.

Luu- ja lihaskonnahaiguste seos stressiga paneb mõtlema, mis tähendus on ergonoomikal ning mille poolest erineb see praegusest käsitlusest. Praegu tuleme tööle, paneme töörõivad selga ning suundume igapäevatoimingute juurde. Töörõivaid kantakse kas vajadusest eristuda või kaitsta inimkeha väliskeskkonna ohutegurite eest. Kaitseriietusel on kas ohutusklassi või mõni muu spetsiifiline näitaja, mis ühel või teisel moel pakub inimkehale kaitset.

Tulevikus peame kasutama töörõivaid, mis peale kaitse koguvad andmeid töötaja tervisliku seisundi, ülekoormuse ja kasutatud töövõtete kohta ning vajaduse korral pakuvad välja meetmeid töövõime säilitamiseks.

Praegu tundub veel võõras mõte, et tööle tulles paneme näiteks VR-prillid ette ja saame kätte kogu vajaliku informatsiooni. Kui väsin laulust, lembest, valgusest, mind haarab kurbus, milles troost ja tabu, ja päästab üksinduse kalgusest, mis ikka seirab pääsematult vabu. On hurmav juhustele anduda ses sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Neli etüüdi 1. Aastad on sügavad hauad täis meie ulmade laipu. Kohmakalt, valesti, kaua kootakse tunnete vaipu. Nendesse kootakse püünis, süüme vampiirlikud isud, nendesse kootakse küünis, mis meid kord tükkideks kisub, kootakse teravaid sahku, kootakse otsekui voolust, millega küntakse lahku mõlemat igatsuspoolust.

Oleme hilinejad. See on me saatuse tahe. Oleme tilisevad kuljused mastide vahel, hõiskaval narridelaeval, laeval, mis kihutab hukku. Keegi käib tumedal taeval ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.

kui valu uhise kokku varises

Mai 3. Peadki ma tõstma ei julgund. Kuu oli kõlisev hõbe. Silmad pooleldi sulgund, astusid piki jõge. Astusid rahutul rühil, hoogavas rusutu-rutus.

Juhtkiri: Ühine valu

Loomiseelne ja tühi viirastus maailm su nutus: naerude ähvardav seostus, naljade paljastav paljus, ja sinu pisarais eostus valguse võrratu valjus. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu.

kui valu uhise kokku varises

Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. Õhtute kollane tolm Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse. Lastakse muidugi uljalt. Enamasti lastakse mööda. Sagedasti lastakse iseenese südamesse. Kaugume selle juurest, mis oli. Juurest ja varrest ja õisikust. Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.

Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla. Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda sündima kellegi kirgastunud kujutelmis. Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas? Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada! Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse loosiratast, tugevnevate tiibadega tuvi? Mul pole kahjuks kedagi kadestada Mul pole õnneks kedagi edestada Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada Mul pole isegi kellelegi andestada ega kelleltki andestust anuda Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõikainsaks ma ei saa ju ka Pole mul tõuklejajõu jõõra ega trügijatragidust.

Pealegi tuleb õhtu Allagi tuleb õhtu. Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis. Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja. Bouts liigesevalu tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised. Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised. Õhtud õhtute taga. Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel. Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga.

Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel. Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis. Õhtud õhtute haarmete painavas, piinavas pigistuses. Õhtud, mis kõrgele kaarduvad hõiskavas, säravas sigituses.

Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hingeajas, hingeruumis liuglev kollane tolm Kaob lõppematuid päevi. Puruneb kadumatuid päevi. Ja salvavalt hämmastavaid päevi.

Ja halvavalt lämmatavaid päevi. Päevi, mis mõtlematult tõtlevad nagu elu. Päevi, mis on uimaselt umbsed ja pikaldased nagu surm. Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääretust puust. Süda, miks su vaevade vaed muutuvad tund-tunnilt tundlikumaks? Päevad on nagu lülid kaledalt kõlisevas orjaketis või siis nagu jaa liigeste raviks kõledalt kolisevas kerjakotis. Päevad eitavad tuska, mida ainult õhtud võivad peletada.

Päevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada. Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad heletada. Alandused ja juhmused ja julmused teisenevad ja vahelduvad ja nende alt tõuseme ikka ja igavesti jälle mina ja sina ja mõned nendestki ja meid ühendab ülemeelik naer ja meeleheitenaer ja meeletult igatsev õhtuarmastus ja ülemeeleline hommiku-usk. Päevad jätavad tõotused õhtute täita.

Päevad tõukavad naudingud õhtute läita. Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita. Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen, kes sa olid, kes sa oled ja kes sa võinuksid olla. Armas, ma olen kinkinud sulle õhtuid täis kollaseid õietolmukaskaade.

Hea, et sina seda ei märganud, ja halb, et märkasid need, kellelt võimalused riisuti. Mõnikord oli õnn nii raske, et kinkinuksin ta ära ja südame pealekauba, kui vaid julgenuksin teda pidada kinkimisväärseks.

Nüüd on mul kahju. Piisavalt kahju.

Puhverdatud otsigutulemused

Piiravalt kahju. Mitte kinkidest, vaid sellest, et ise pidin alati jääma nende varju samuti kui paljude sõnade varju, hirmunud lootuste varju, taltumatute valude varju, vastumeelse naeru varju, selle päratupika metalse tunneli varju, mille lämmatavas lummus arvasin jõudvat minust sinuni.

Õhtute kuldkollane tolm. Õhtute ulmkollane tolm. Õhtute tulvkollane tolm. Meie oleme püsimatud ja väsimatud rändurid. Tee on kõver ja kõva.

Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmades. Tee on konar ja koolutav. Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes, kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid. Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks. Õhtute meekollane tolm.

Õhtute eekollane tolm. Õhtute teekollane tolm. Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid. Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua.

Küünlad on usutamatult kallid. Kaardid kuluvad kohutava kiirusega. Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada. Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku.

Meile kostab see naeruna. Õhtute tolm on tõepoolest kollane. Kollane nagu unenäomaastiku kuu. Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud. Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.

Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude teravail tippudel. Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate tuulepuhangute taustal. Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra, ja mõistus, mil pole mõõtmeid. Õhtute hiidkollane tolm. Õhtute riivkollane tolm.

Õhtute viivkollane tolm. Valget me ei vaja. Valge oleks valelikum. Rohelist ei raasugi. Roheline roiutab. Pruuni peagu samuti. Pruun on päris pinnaline. Violetset veelgi vähem. Violetsed on viirastuste varjud. Musta muidugi mitte. Musta maik on masendus. Sinisest siis rääkimata. Sinine on suisa surmlik. Sellepärast ei jää õhtute tolmul muud üle kui olla kollane.

Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks olevikus. Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud. Samas algab see, mis alati on olnud. Lootuste ees oleme kõik võlgnikud. Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud. Elust oleme kõik sõltlikud. Surmale oleme kõik kõlblikud. Õhtute ürgkollane tolm. Õhtute pürgkollane tolm. Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus. Usun kogemuste kiuste. Usun luhtumusi luutes.

Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata. Usun kurvastuseta.

kui valu uhise kokku varises

Usun arvestuseta. Usun halastamatult. Usun alistamatult.

Usun uskumisevahendeid valimata. Usun näinuna õnne silmi. Sain aru, et lapsel on midagi viga, aga mis täpselt, mulle ei öeldud. Mõtlesin, et alles ta oli terve ja nüüd kümme minutit hiljem on midagi väga valesti. Siis öeldi, et ärge talle süüa andke, võtame luuüdiproovi. Edasi tuli juba arst ja ütles, et istume Tuli välja, et lapsel on kõrgriskiga leukeemia ehk kaugelearenenud vähk.

Lootust anti Pärast sellise uudise teadasaamist varises kogu maailm totaalselt kokku," ütleb Karoliine nuuksudes.

Artur Alliksaar

Muidu Pärnust pärit perekonnal tuli otsida öömaja Tallinnas ning päevi ja öid täitis vaid üks palve: armas laps, saa palun terveks. Muud maailma enam ei eksisteerinud. Terve see aeg oled ise nii pinges ja täis lootust, et ehk nüüd saab korda," räägib Kristo, kes pärast tütre haigestumist koliski sõprade juurde Tallinna, et tütrele lähemal olla. Tuli teha juhutöid, sest täiskohaga töö ei tulnud kõne allagi.

Oli raske nii emotsionaalselt kui majanduslikult ja on siiani, aga tean, et kui ma ei oleks lõpuni tütre kõrval olnud, oleksin paljust ilma jäänud ning see painaks veelgi enam," ei kahetse Kristo tehtud otsust. Karoliine ööd ja päevad möödusid tütre kõrval haiglas. Ja nii ligi kaheksa kuud. Kodus käidi kui külas. Kõige pikem paus haiglast eemal oli jõulude ajal — nädal. Kõige värskemad Õhtulehe uudised otse sinu postkasti "Elasime kogu aeg kui pommi otsas.

Külalisi meil ei käinud, ise kuskile minna ei saanud, sest lapse immuunsus oli nii nõrk, et võtnuks kõik pisikud ligi. Inimesed võivad mõelda, et ah, mis see on, istud seal osakonnas ja last ravitakse. Aga see ei ole nii.

kui valu uhise kokku varises

See tapab su seesmiselt nii ära, hakkab psüühikale. Käid ja nutad omaette, et mitte lapsele näidata, kui valus on teda niisugusena näha. Paljud küsisid, et kuidas te nii tugevad olete?

kui valu uhise kokku varises

Kui see on su ainuke võimalus, sa ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsed ja oled, sest peab," ütleb Karoliine. Kui Põseke viidi intensiivravisse, pidi Karoliine tema juurest lahkuma. Nüüd sain olla kella 12st kella 19ni, pärast seda pidin lahkuma," meenutab Karoliine nukralt. Lootus oli väike Põsekese haigus kulges tõusude ja mõõnadega. Vähk kord taandus, kord hakkas jälle vohama.