Soda valu muutumisel ilm. Samal teemal

Meil pole aega mälestuste detailseks taastamiseks ja olukorraga võrdlemiseks. Ma pole sellest ajast peale näinud ühtegi õnnelikku hetke.

Avaldame Müürilehe veebiväljaandes ainult hoolikalt valitud partnerite reklaami ja selle abil saame laiendada nii autorite kui kajastatavate teemade ringi ning avaldada rohkem väärt artikleid. Vahur Afanasjev: Mälu, valu ja kättemaks Lugemisaeg 12 min Valu mäletamine aitab ära tunda sarnaseid hoiatavaid mustreid, mis viisid haiget saamiseni, ent see võib kinnistada ka ohvrirolli, mis otsib sageli päästikuid valel ajal ja vales kohas.

See kallis hukas ilm. Töö peenmateeriaga

Soovist valu ümber tajuda sünnib aga kreemgeeli salvi liigestele. Illustratsioon: Jaan Rõõmus Pildid. Mõnikord tundub, et aju arhiiviriiuleisse talletuvad pisiasjadki. Kui register poleks puudulik või lihtsalt liiga keeruline, võiksin ehk meenutada kõike kogetut. Kuis muidu selgitada, et märtsinohuga metsas jalutades tuleb meelde täpselt lapsepõlvehetk: vesi voolamas kraanikausi kollakaks tõmbunud äravooluavasse ja teravalt selge arusaamine, et see ongi vesi, see olengi mina, kes seda vaatleb.

Vannitoamälestus on neutraalne. Leidub helgemaidki hetki, kuid neid looritab kaduvuse nukrus, justkui oleksin juba nende toimumise momendil kurvastanud inimese aja ühesuunalisuse pärast.

Helme: valitsuse maksurahujutt tähendab ainult valu fikseerimist

Võib-olla kurvastasingi. Raskemeelne loomus. Mälusse sukeldudes, kui tegu pole lõbusa loojutustamisega seltskonnas, komistan ikkagi valu otsa. Ja siis tuleb kahetsus. Tuleb tahtmine muuta. Ja mälu muutmisest on vaid samm kättemaksuni. Tänapäeval on viisakas öelda, et kättemaks on mulle isiklikult võõras. Kui on mälu, on ka soov seda muuta.

Kättemaks kui vabanemine ohvrirollist Kättemaksul soda valu muutumisel ilm ajamõõde. See eristab kättemaksu kaklusest, võitlusest. Kättemaks on mälestuste ümbertegemine, vana teabe taandamine uue teabega või lihtsalt tähenduse muutmine.

Õieti ei otsi me ju kättemaksu, vaid vabanemist ohvrirollist, elamise julgust. Mineviku korrigeerimine toimub inimese sees.

Teatrid ja korraldajad

Sagedasti muutub minevik talutavaks alles neile, kes pole seda vahetult kogenud. Sotsiaalne, kultuuriline või rahvuslik ohvriroll on üks kummalisimaid valusid — see võib kesta edasi ka siis, kui alandust kogenud on juba meie hulgast lahkunud.

tolmu alustamine valu

Pärisorjus kaotati Eestimaal aastal ja Liivimaal aastalteoorjus alles aastal USA konstitutsiooni Orjuse alandus on eestlaste mälust kadunud. Räägitakse, et landesveeri sõja ajal jooksid kutid Narva rindelt lõunasse, et sakstele kätte maksta — ja tundub, et eestlased said oma satisfaktsiooni. USA istanduseorjade järeltulijad on pidanud leppima rassirahutustega, mis pole ikka päris see.

Protsess venib, katarsist pole, hinge närib armutu ahastus, nagu ütles Soda valu muutumisel ilm. Isiklik valu on palju konkreetsem. Vägistamine, peksasaamine, röövimine, reetmine, solvamine, mingi hüve äranapsamine — valuvikerkaar on lai.

Pole kahtlust, et füüsiline vägivald jääb hinge kogu eluks, kuid mõnikord piisab pikaks valutamiseks üsna vähesest. Signaalitamine reastumisel, poemüüja turtsakus või ülbus, naabri koera tualettruumivalik — süüdlane ei pruugi teadagi, et keegi tunneb ennast ohvrina ja kannab seda eneses päevi või nädalaid.

Võib-olla aastaid, suutmata ohvrirollist väljuda. Milleks mäletada valu? Tekib küsimus, milleks mäletada valu? Tundub, et mäletamine vaid põlistab konflikti ning õhutab kättemaksule. Silm silma, hammas hamba vastu, nagu kõlab Moosese seadus, mida Jeesus mäejutluses tsiteeris.

tugev valu ola liigend

Mind hakkasid küüditamismälestused ruttu häirima. Mineviku vastupanu jäi mu jaoks Eesti taasvabanemise ajal vähem kõlama, sest eks neid eduka vastupanu lugusid nappiski. Kerge süda! Film oli ehitatud üles küüditamisõuduse illustratsioonina.

Hoolega püüti anda edasi inimeste lugusid, isegi vangilaagrit valvava üksuse komandöri traagika oli sisse põimitud.

Teisipäeval soe ilm jätkub, mõnel pool võib sadada

Ometigi mõjus film konstrueeritult. Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal ja teised sarnased monumendid teevad sama töö ära palju veenvamalt. Kui rääkida filmidest, peaks nähtavasti alustama mõtlemist inimeste loost, mitte ajaloosündmusest.

Vaatad ja tunned, et holokaustil ei tohi enam kunagi korduda lasta. Miks on nõnda, et mõni läbimäletamine puhastab, mõni mõjub aga korduva alandusena ning tekitab jõuetut viha?

Ehk aitab kättemaks, soovitavalt füüsiline, siiski leppimisele kõvasti kaasa?

volzhski liigeste ravi

Muuseas, ka meelespidamine on omamoodi kättemaks. Andestuse võimatus Kättemaks on mineviku valu ja vigade kandmine käesolevasse hetke, tihti agressiivne tegevus eesmärgiga minevik ümber mõtestada ja astuda tulevikule vastu endale meelepärasemal viisil, õppida vigadest ja olla endaga rahul.

J. Krishnamurti - Brockwood Park 1983 - Conversation 1 with D. Bohm - Is there an action...

Eesti taasiseseisvumisel otsustati kättemaksust loobuda. Ei moodustatud tõe ja leppimise komisjoni nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis Püstitati mälestusmärke, ritualiseeriti, kuid kõige rohkem — unustati.

Artroosi ja ravimeetod oleks justkui korras. Aga tulevik? Mu noored sõbrad ei tunneta valdavalt, et kunagi võivad taas tulla hoobid automaadipäradega, pulseeriv liigesevalu lumel, ülesrivistamine, varade rekvireerimine.

  • Vanem Larry R.
  • Teisipäeval soe ilm jätkub, mõnel pool võib sadada | ilm | ERR
  • Sulgeb kuni 30 aastat haiget
  • Riigid võistlevad omavahel selle nimel, kes rohkem ukrainlasi enda juurde saab.
  • Valu inimeste meditsiini sormede liigestes

Milleks meile armee ja kaitsekulutused, küsib inimene, kes peab maailmakorda püsivaks ja Puna-Vene imperialismi õpikulegendiks. Teisalt, kui palju mõjutaks patsifisti mõtlemist see, kui annaksime Eestis punaterrori käes kannatamisele religioosse mõõtme? Kõhklen, kas tuleviku Armeenia võidab genotsiidi põlistamisest, eriti kui möödunud aja tõttu on võimatu süüdlastele otseselt kätte maksta.

Eespool mainitud Lõuna-Aafrika komisjoni tegevus kujunes ikkagi apartheidi valgete vaimseks nüpeldamiseks, kättemaksuaktsiooniks, mitte leppimise tööriistaks. No vähemalt sedagi. Ehk on kättemaksul siiski parim enne kuupäev? Varsti pole Wiesenthali keskusel rauknatsegi, keda päevavalgele tirida. Missioon näikse olevat täidetud. Kui praktiliselt vaadata, siis oleks mälu justkui vajalik ainult selleks, et orienteeruda tänapäevas ja aimata ette tulevikku.

See tähendab, käituda pädevalt, tundes ära sarnaseid hoiatavaid mustreid. Teismelisena sain paar korda kaakidelt peksa. Viimane kord oli asi tõsine: tüübid lõid näo üles, röövisid sada krooni ja ähvardasid noaga kõri läbi lõigata.

  • Avaldame Müürilehe veebiväljaandes ainult hoolikalt valitud partnerite reklaami ja selle abil saame laiendada nii autorite kui kajastatavate teemade ringi ning avaldada rohkem väärt artikleid.
  • Linnade põletamine | Piletimaailm Online
  • Helme: valitsuse maksurahujutt tähendab ainult valu fikseerimist | Eesti | ERR
  • Harja valutab miks
  • Hing ja hingamine paneb ihu rakkesse.
  • Koorimine ola liigese ja valutab ravi

Proovisin vist isegi vastu lüüa, ehkki ma pole kindel, kas ma ei mõtelnud seda tagantjärele välja. Au, häbi, vastuhakk, analüüs — ohvri soda valu muutumisel ilm toimub palju protsesse. Terve suve, ehk kauemgi, elasin unetutel öödel seda olukorda uuesti läbi. Ja loomulikult plaanitsesin kättemaksu. Õieti püüdsin seda pärast röövi kohe teoks teha. Läksime sõbraga sündmuskohale, kaikad käes, aga ei leidnud kedagi. Kindlasti muutusin pärast röövi inimpelglikumaks, et mitte öelda ettevaatlikumaks.

trauma liigesed palm ravi

Enne röövi astusin ma kaakidega joviaalsesse vestlusse, selle asemel et võimalikult kiiresti eemalduda. Ohvri suurim süüdistaja on ohver ise.

Vahur Afanasjev: Mälu, valu ja kättemaks | Müürileht

Edaspidi hoidsin linna peale minnes raha takso jaoks ning vältisin aastaid üksi öist hulkumist. Kas tajusin end seega saakloomana? Kinnistasin ohvrirolli?

Mulle tundub, nagu teaksin sõjast juba niigi rohkem, kui teada tahan. Ma tean — banaalsuseni lihtsustades —, et sõda lõhub hoolimatult kõike hoole ja vaevaga ehitatut. Inimesed kannatavad ja satuvad keerulistesse olukordadesse ja kannatavad veel. Ja ma tean, et ei suuda sõdade suuri globaalpoliitilisi tagamaid, mõju ja dünaamikat päriselt hoomata, sest need käivad lihtsalt üle pea.

Küllap jah. Aga seni, ptüi-ptüi-ptüi, olen ka sarnastest pahandustest pääsenud, ehkki hulgun öös üsna vabalt. Isegi pussi ei viitsi enam vööl kanda. Loomalik ja loomulik kättemaks Kättemaksul on küljes sotsiaalne stigma. Põhjus on lihtne: veritasule ehitatud ühiskond toimib õige kehvasti, sest verine lumepall paisub aina suuremaks.

Seepärast on kättemaks halb. Paljud inimesed ütlevad, et kättemaksuhimu on neile võõras. Küllap tõesti. Kindlasti pole see minugi aluspõhimõte.

liigeste tootlemine kana kapad

Kättemaks läbi põlvkondade ja laste ässitamine isa vastu tundub irratsionaalne. Röövimine ja peksasaamine on mu mälu sügavates kihtides alles. Kättemaksuhimust vabastas aeg, kuid hingesügavikku jäid armid. Minu kättemaks oli edasi elada, lootes, et nende mõttetute tegelaste elukäik läheb kolinal allamäge.

See kallis hukas ilm. Töö peenmateeriaga - Värske Rõhk : Värske Rõhk

Olen endaga rahu teinud, ei tunne ennast ohvrina, kuigi hingearmid jäävad. Kas see on andestamine? Ausalt öeldes ei usu ma täielikku andestusse. Kui mälestused närivad ja otsene kättemaks on võimatu — füüsilisest kättemaksust, muuseas, ei pruugi ka piisata —, jääb vaid võimalus minevik ümber mõtestada.