Spin haiget alice,

Hetkel on disain ja ettevõtlus minu jaoks väga tihedalt läbi põimunud. Ta tõi mu maa peale tagasi. Tõenäoliselt pole midagi head Roheline sibul, teisest küljest oli see perekonda kokku viiv maitse, suupiste, mis leidis soosikut igas vanuserühmas alates viiendatest kuni üle ndateni.

Ma pean magama. Ma pean vähemalt üritama. Kuigi ma pole siiamaani midagi peale üritamise enda arvates teinudki. Söömisest ma parem ei räägigi.

spin haiget alice

Milles on asi, et ma ei suuda normaalse inimese kombel eksisteerida? Milles on asi, et kõik alati nii sitaks keeruline ja raske peab olema? Öeldakse, et elu ei pea kerge olema.

spin haiget alice

Samas pole ju keegi öelnud, et ta raske peab olema. On siis natukenegi kergemat elu liiga palju palutud?

Uus-Meremaa lõunasaar ja rohelise sibula laastud: armastuslugu läbi aegade

Enam mitte. Kui ikka oled juba elule tagasi aidatud, siis ei karda sa enam midagi. Loomulikult välja arvatud siis, kui sul mingid foobiad on. Tunneli lõpus ei ole valgust. Ausõna ei ole.

spin haiget alice

On ainult pimedus, pilkane pimedus. Mitte midagi pole.

spin haiget alice

Pole tunnelitki, on vaid pimedus. Valgus on siis, kui sa silmad uuesti avad ja mõistad, et midagi juhtus. Mitte kunagi ei saa sulle aga täpselt selgeks see, mis juhtus. Nad ütlevad, et sa olid läinud.

Nad ütlevad, et oligi kõik. Nad ütlevad, et sündis ime. Isegi surm ei tahtnud spin haiget alice. Sülitas mu välja nagu näritud nätsu. Mina ei saanud loomulikult sittagi aru. Tahtsin ainult koju.

Posts navigation

Kahjuks aga järgnesid uuringud. Seejärel uued uuringud, veel uuringuid.

Müsteerium, mis siiamaani lahendamata on. Keegi ei tea, mis juhtus. Miks peaks üks spin haiget alice tüdruk mõneks hetkeks surema? Ainus, milles ma kindel olen, on see, et peale seda polnud mind enam olemas.

Noor disainer Johanna Tammsalu loob põhjamaist disaini

Vähemalt mitte sellise rõõmsameelse lapsena nagu enne. Peale seda oli väike vanainimene. Kas spin haiget alice anti teine võimalus? Nojah, praegusel hetkel naudin ma sel juhul oma kolmandat võimalust.

Peale seda hakkasin ma haiglaid vihkama. Kahjuks olen pidanud nendes asutustes nii palju aega veetma, et ainuüksi sellele mõeldes läheb süda pahaks. Mäletan, et kunagi küsisin emalt, mis juhtub pärast surma. Seepeale andis ema mulle banaani ning ütles, et lollustega pole lapsel vaja oma pead vaevata.

Peale seda pole ma oma emalt suurt midagi küsinud. Ma ei hakka teda lollustega vaevama. Ma mõistan, et tal pole vastuseid. Seepärast ei pea aga kõike kohe lolluseks tembeldama. Võiks oma ajurakke veidi kulutada ning mõelda. Mõelda, mõelda, mõelda. Kasvõi oma seisukohti jagada.

Isegi seda, et ta näiteks ei usu teispoolsusesse või mida iganes. Või ta lihtsalt kardab? Ise on ta oma elus 3 korral vaimu näinud, nii et mingisugune arvamus peab tal ju olema. Miks oleme me nii arad, et ei avalda oma arvamust? Miks oleme me nii arad, et ei julge tunnistada, et me mõtleme? Mõtleme paljudest asjadest, spin haiget alice ei räägi neist. Me kõik mõtleme vahetevahel ju surmale. Miks me sellest siis ei räägi? Miks me ei aruta kellegagi asju läbi?

Miks me ei arutle? Miks me ei arutle surma ja surnute riigi üle? Nojah, usust rääkides minnakse alati vaidlema, ju on sama ka surmast rääkimise puhul. Aga miks peaksime me üldse vaidlema?

spin haiget alice

Kas tõesti on nii raske mõista, et sõber, pereliige või kes iganes mõtleb teisiti? Me ei pea teise mõtteid ja arvamust kohe vaenlasena võtma. Sedasi jääks paljud konfliktid üldse olemata. Me ei tohiks kohe kaitsepositsioonile asuda.

Kergem oleks lihtsalt teisi kuulata ilma eelarvamusteta. Üks usub uuestisündi, teine sellesse, et kõik hinged lähevad taevasse ega naase enam iial maa peale.

Ja siis? Seepärast ei pea kohe vaidlema hakkama ning karvupidi kokku minema. Sama põhimõte kehtib kõige puhul. Äkki nõustuks sellega, et teistel on omad arvamused, omad arusaamad, omad mõtted? Ei ole nii, et see, mis on mulle hea, on hea ka sulle või naabrinaisele.

Veel vähem pruugib see hea tunduda sellele härrale vastasmaja kolmandalt korruselt jne.

'Riverdale' välklambi episood: 7 kõige lõuatõmbavamat keskööklubi hetke

Kas raske on aksepteerida seda, et me kõik mõtleme isemoodi? Minu mõttemaailm toimib suhteliselt imelikult. Seostan päris imelikke asju omavahel, aga kui te küsiksite, siis võiksin ma teile lihtsalt selle seose ära seletada.

Pole vaja mulle ütlema tulla, et ma olen ikka jumala imelik. Võib-olla on see ütleja ise imelik On asju mida me ei mõista.

Teised inimesed on üks neist. Me ei mõista isegi iseend. Sellest pole ju midagi. Tuleb lihtsalt asjadega leppida nii nagu nad on. Kõike ja kõiki ei saa muuta.

  • Kirjastus: Amazon Kindle Väljaande aasta: Morgan on noor neiu, kooliga reisil Itaalia suusamägedes.
  • Ma pean magama.

Muuta saame ainult iseend, aga seda ka ainult siis, kui me muutusteks võimelised oleme. Mina ei suuda veel muutuda. Mulle meeldib katki olla. Ma olen sellega harjunud. See on minu comfort zone. Kas ma tahan midagi muud? Tegelikult küll.

Vikerhommik. Taavi Libe

Ma tahan olla normaalne. Normaalne on aga suhteline mõiste. Mis on normaalne? Kes on normaalne?

  • Foto autor Meeli Küttim.
  • Alice jagab siis Bettyga kogemusi, mis tal olid mänguga 90ndatel aastatel, ning pakti, mille ta koos keskkooli klassikaaslastega - 'Keskööklubi', nagu nad end ise nimetasid - tollal tehtud.

Kas üldse ongi sellist asja nagu normaalne? Mina olen mina. Tema on tema. Me ei ole kumbki normaalsed. Või just olemegi mõlemad seda?