Uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud

Uues raamatus ma proovisin armumisest kirjutada. Atkins kartis aastaid oma loomingut avaldada, kuid peale Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja liikumist oma unistuste eriala poole! Kunsti ja kultuuri eri valdkondadesse sisseminek on nüüd nii palju sügavam. Aga ma kirjutasin selle ajal, kui ma olin üdini selle ühe joone peal.

Enne oli nii, et ma vaatasin, tarbisin, sain aru, et mida on tahetud taotleda, aga ei läinud kaasa. Kunsti ja kultuuri eri valdkondadesse sisseminek on nüüd nii palju sügavam.

Kõik olid mustad, masendavad ja uppumisest või raagus puudest. Kui mul olid väga sügava depressiooni perioodid, siis ma tarbisin hästi musta ja hästi räiget kultuuri.

Mida grotsesksem, hirmsam ja õudsem, seda parem. Tollel hetkel ma lihtsalt ei talunud midagi lihtsat. Hästi veider, ma ületasin mingisuguse valuläve.

uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud

Ma ei ole praegu enam võimeline vaatama päriselulist draamat. Mul on nagu liiga-liiga valus. Ma ei tea, kas ma ise äkki lõhkusin oma hinge ära? Vast seetõttu tekitab see inimestes ka sellist pelgust. Vast seetõttu võibki ühel hetkel tunduda, nagu oleks su hing puruks. Kui ma uurin Marguselt edasi, et kuidas niimoodi, läbi halli filtri maailma nähes oli võimalik oma kirjutistesse emotsioone sisse tuua, siis vastab ta, et ega tegelikult ei olnudki.

Nii tunnebki ta, et praeguseks juba neli aastat käsil olnud raamatu puhul häirib teda enim tõsiasi, et ta inimesena hoopis teistsugune on, kui raamatut alustades. Ka seda, et peategelasel juhtub igasuguseid asju, aga siis ta ei reageeri nii nagu mingi normaalne inimene võiks reageerida ja tundubki selline ülbe ning külm karakter. Aga ma kirjutasin selle ajal, kui ma olin üdini selle ühe joone peal.

Nüüd, kus mu tumedad perioodid vahelduvad maaniatega psühhiaatriliselt ma olen bipolaarne, onju, aga see on pigem lihtsalt mingi termin, mille sisse ma ennast mahutan. Ma ise muidugi arvan, et mu psüühilised häired on täiesti unikaalsed.

Naerame ja Eia kommenteerib kõrvalt, et diagnoos üleüldse on midagi sellist, nagu loeks halba horoskoopi. Ma tean, mis tunne on ennast tunda totaalkõntsana, aga ma tean ka, mis tunne on tunda end universumi valitsejana. Nüüd murrab uus naerupahvak kuulamisest pineva õhkkonna ja tundub, et selliseid hetki võib me koosviibimise jooksul oodata veel mitmeid. Kõik mu vestluskaaslaste olekus peegeldab, et nad võtnud selgeks südameasjaks jääda positiivseks ning adunud, et kõige targem asi, mida nad saavad teha, on vaadata elule otsa pigem naervate silmade kui nutva suuga.

Ma võin ainult ette kujutada, et selleni ei ole nad jõudnud sugugi mitte nii mängleva kergusega, kui esmapilgul paista võib. Nii, et jooksed kodus ringi ja siis nutad ning oksendad lihtsalt kogu aeg ja mitte mingit põhjust ei ole. Reaalselt saad aru, et otsest põhjust ei olegi, aga ikkagi tunned nagu sa tunned ning see teeb kuidagi lollakalt jõuetuks.

Oleks siis mingi füüsiline viga. Näiteks ma suvel tõmbasin endal katuseplekiga sõrmede kõõlused läbi. Kõik said kohe aru, et, issand, Margusel on nüüd kehvasti. Aga kui ma lihtsalt olen seal mustas augus, siis sellega suudavad samastuda ainult kaasdepressiivikud.

Minu arust. Aga ongi ju nii, et kui sa oled ise nii tume, augus ja käid üritustelt üritustele, raamatukogus, kohvikus, ükskõik, kus, siis sa ei hakka seal ju rääkima juttu kõige rõõmsama inimesega. Lähedasemad sõbrad kujunevadki nendest, kellega sul on kõige rohkem ühist. Aga sellega on ka nii, et ühelt poolt tundus see ülitore, et oli keegi, kellega rääkida ja kes tohutult mõistis ja nii.

Kuid siis, kui pärast mitut aastat koos passimist oli selge, et keegi spontaanselt tervemaks saama ei hakka, tekkis tunne, et me tõmbame üksteist alla. Isegi, kui ühel hakkas korraks parem, tõmbas teiste eest hoolitsemine peagi jälle alla ühtsele foonile.

See oli selline nõiaring. Saime aru, et kui igaüks läheks eraldi, oleks mingisugunegi lootus sellest kõigest välja tõusta.

Kuluvad mõned hetked korra taastamiseks. Mind huvitab, kas mu vestluskaaslased on kogenud kirjutamist teadlikult ka kui teraapilist protsessi. Kõige hullematel hetkedel ma kirjutasingi kompulsiivselt. Võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin sellepärast, et mu mõtted olid nagu raketid. Olid lihtsalt nagu mingisugused plahvatused. Ja selleks, et lauset käsitsi kirjutada … see võtab hästi kaua aega. Ma leidsin, et kui ma niimoodi tund aega kirjutasin, muutusid mu mõtted palju-palju aeglasemaks.

See on nagu jooga.

Selles mõttes, et sa aeglustad oma mõtteid. Või nagu meditatsioon. See on üks nendest asjadest, mida ma senini kasutan, et toime tulla. Ja, noh, neidsamu võtteid tegelikult kasutataksegi ju teraapias ka: väljakirjutamine ja kõik need teraapialaagrid, kus mängitakse teiste inimestega läbi sinu mingisugused valupunktid.

Ma olen seda kõike saanud üsna erinevates vormides.

uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud

Nüüdseks on mul kujunenud piisavalt suur distants: kuna olen pidanud rääkima sellest, kui kehvasti ma ennast tundsin keskkooli ajal, mingi korda, siis need ei tundu minu jaoks absoluutselt enam mingisuguste päris probleemidena. Neist on kokku saanud minu jaoks mingisugune jutustus, mida oskan 45 minuti jooksul üsna kompaktselt esitada. Selles osas ei ole ma üldse enam kinni ja ma pigem tahaks sellest perioodist edasi liikuda.

Tudengite sõnul on professor Riina Kallikorm väga südamlik ja mõistev õppejõud, kes elab tudengitele hingega kaasa ja oskab meisterlikult äratada huvi oma eriala vastu. Professor Kallikormi individuaalne suhtumine nii õppuritesse kui ka patsientidesse on tudengite arvates kiiduväärt. Seetõttu peavad arstitudengid professori vahetut ja loomulikku suhtlemist patsientidega endale suureks eeskujuks. Professor Kalli Kallikorm: Tänan üliõpilasi suure tunnustuse eest! See on mulle väga oluline hinnang.

Avaldame Müürilehe veebiväljaandes ainult hoolikalt valitud partnerite reklaami ja selle abil saame laiendada nii autorite kui kajastatavate teemade ringi ning avaldada rohkem väärt artikleid. Avad mõtteliselt, pahaaimamatult ukse, nagu sa oled avanud sama ust minuteid ja minuteid ja minuteid ennegi, avad jälle selle ukse ja täiesti ootamatult ei ole seal su vanaema.

Kliinikumis on kõik arstid ka õppejõud. See tähendab, et meie saame omalt poolt panustada jõudu, et tulevased arstid oleksid targad, edasipüüdlikud ja sellega meie meditsiini tulevik kindlates kätes.

Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja liikumist oma unistuste eriala poole! Dr Aili Tuhkanen töötab stomatoloogia kliinikus suukirurgia osakonnas arst-õppejõuna suu- näo- ja lõualuukirurgia erialal.

Tudengid iseloomustavad dr Tuhkaneni nii: Alates kolmandast kursusest võtavad hambaravitudengid dr Aili Tuhkaneni terava pilgu all vastu vältimatut abi vajavaid patsiente.

SCP-354 The Red Pool - object class keter - Portal / location / extradimensional scp

Sellistes praktikumides on pinge alati laes ja tegutseda tuleb otsusekindlalt ning kiiresti. Kuid kõige selle keskel on dr Tuhkanen nagu vana rahu ise ja juhatab, soovitab, suunab õige diagnoosi poole. Vajadusel juhib ta su kätt ka selle otseses mõistes — näiteks abstsessi avavat lõiget tehes või nõelaga alalõua sisekülge mööda liikudes.

Dr Tuhkanen seletab tudengitega läbi iga tekkinud küsimuse või idee. Vahel isegi viskab nalja. Ja visiitide lõpus saavad tudengid päevikukannet täites oma ladina keelt demonstreerida — et ikka end targemana tunda kui praktikumi alguses.

Dr Aili Tuhkanen: Kõlab klišeena, aga olin meeldivalt üllatunud ja silmadesse tekkisid reetlikud pisarad praktikumis olnud V kursus vaatas mind kaastundlikult ja püüdsid lugeda mu näost võimalikku põhjust ja kontrollisin mitu korda nii e-kirja saatjat kui saajat.

Südame teeb soojaks, kui tudengitel tuleb aastategi pärast meelde, mida Tuhkanen ütles ja tegi. Peaaegu 30 aasta jooksul täitub küll järgmisel aastal on lõpetanud palju tublisid noori kolleege, mõned neist nüüdseks ka Tartu Ülikooli õppejõud ja mitte ainult oma erialal! Näib, et järjepidevus on tagatud.

uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud

Ning nagu plaksu lüüakse kahe käega, on minu teiseks pooleks omakorda minu õpetajad ja üliõpilased — tänukummardus maani! Nii lihtne see ongi! Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, mille puhul autor on märkinud enda töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud

Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Vallo Tilmann, kes on ametis lastekliiniku juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul. See on tunnustus kogu lastekliiniku kollektiivile. Lühidalt, mikrofloora mitmekesisuse langus ja Bacteroides mikroobide, kelle lipopolüsahhariidid pidurdavad E.

Kliinikumi liikmelisel töögrupil oli selles teadusprojektis väga suur roll: uuringus osales ligi last Lõuna-Eestist ja tehti üle uuringuvisiidi.

Teadmine, et oleme oma tööga panustanud maailma tippteadusesse, pakub suurt rahuldust. Lisaks jäävad sellesse perioodi mitmed artiklid koostöös prof Jaak Jürimäe, prof Raivo Uibo ja prof Katrin Õunapi uurimisgruppidega. See kinnitab, et teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming ja mul on olnud suur õnn selles osaleda.

Suur tänu! Teise stipendiumi, mille suurus on eurot, pälvis Professor Õunap on ametis ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana.

Professor Katrin Õunap: Mul on väga hea meel Viimastel aastatel olen oma teadustöös suunitletult tegelenud just uute haruldaste haiguste avastamisega Eesti lastel, mis on intensiivistunud tänu Broadi instituut kuulub ühe nelja USA riikliku terviseinstituudi NIH rahastatud menedliaarse genoomika keskuste hulka.

Selle koostööprojekti raames teostatakse Eesti patsientidele, kellel me ei ole leidnud eksoomi sekveneerimise analüüsil haiguse põhjust, Broadi instituudis kogu genoomi ja RNA sekveneerimine ning teatud juhtudel ka metaboloomi uuring. Uute haiguste avastamiseks on vajalik erinevate teaduskeskuste vaheline koostöö ja sama geeni leiuga patsientide leidmine kogu maailmas, mille jaoks me sisestame kõik uued kandidaatgeeni leiud selleks loodud Matchmaker programmi.

Keskmine geeni avastamisest kuni andmete avaldamiseni kuuluv aeg on vähemalt 1,5 kuni 2 aastat, kuid sageli võib see olla ka pikem. Antud koostöö aga jätkub ja väga mitmete erinevate uute geenide muutuste funktsionaalsed katsed on juba töös.

Preemia eesmärk on ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamine ning eestikeelse teaduskeele arendamine. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest.

Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus ning preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul.

Dr Ene Pärna: Olen dermato-veneroloogina töötades kokku puutunud krooniliste nahahaiguste patsientidega pikemat aega ning olen näinud ka krooniliste nahahaigustega kaasnevat emotsionaalset koormust patsientidele. Selleks, et patsiente paremini ka emotsionaalselt abistada, otsustasin läbida Tartu Ülikoolis psühholoogia õppe.

Magistritöö teema valik oligi seotud dermatoloogiaga ning magistritöö juhendajateks praegused kaasautorid Anu Aluoja ja Külli Kingo. Kuna töö tulemused andsid olulist infot kroonilisi nahahaigusi põdevate patsientide kohta, siis käesolevas artiklis saigi kasutatud magistritöös kogutud andmeid. Meie uurimistöö eesmärk oli hinnata krooniliste põletikuliste nahahaiguste seost patsiendi emotsionaalse seisundi ja elukvaliteediga.

uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud

Samuti tahtsime teada, kuidas omavahel seostuvad haigus, isiksuseomadused ja elukvaliteet. Eestis varasemad sarnased uuringud puuduvad. Uuringusse kaasasime isikut ja uuringus osalesid nii põletikuliste nahahaigustega patsiendid nt psoriaas, ekseem, täiskasvanuea akne kui ka kontrollgrupp. Töö tulemusena leidsime, et võrreldes tervetega kannatavad krooniliste nahahaigustega inimesed suurema emotsionaalse düstressi all: rohkem on nii depressiooni, üldise ärevuse kui ka sotsiaalärevuse sümptomeid.

Lisaks näitas meie uuring insomnia sümptomite olulisust kõigi haigusrühmade patsientidel. Kindlasti vääriksid kroonilise nahahaigusega patisentidel uneprobleemid edasisi uuringuid ja suuremat tähelepanu igapäevases töös. Ootuspäraselt selgus, et kroonilist nahahaigust põdevatel patsientidel on halvem nii nahahaiguste-spetsiifiline kui ka üldine tervisega seotud elukvaliteet.

Puhverdatud otsigutulemused

Pigem on häiritud elu emotsionaalne pool kui kehaline pool: kõrgem väsimuse tase, halvem emotsionaalse heaolu seisund ja valuhinnangud. Isiksusejoontest seostus halvema elukvaliteediga kõige rohkem somaatiline ärevus. See isiksusejoon näitab kalduvust kogeda sageli ärevuse kehalisi sümptomeid.

Võimalik, et suurema somaatilise ärevusega isikud on tundlikumad kehaliste aistingute suhtes ja seetõttu on ka nahahaiguste sümptomitest rohkem häiritud. Huvitav on see, et seostes emotsionaalse ja sotsiaalse toimetuleku ning väsimuse hinnangutega oli isiksusejoonte roll märkimisväärselt suurem kui demograafiliste ja tervisenäitajate oma. Arvestades uurimistööst selgunud krooniliste nahahaigete suuremat emotsionaalset düstressi taset, on oluline seda õigel ajal märgata ja vajadusel alustada ravi, et tagada parem nahahaiguse paranemine ja soodustada patsiendi elukvaliteedi paranemist.

See on üks nendest asjadest, mida ma senini kasutan, et toime tulla. Ja, noh, neidsamu võtteid tegelikult kasutataksegi ju teraapias ka: väljakirjutamine ja kõik need teraapialaagrid, kus mängitakse teiste inimestega läbi sinu mingisugused valupunktid.

Ma olen seda kõike saanud üsna erinevates vormides. Nüüdseks on mul kujunenud piisavalt suur distants: kuna olen pidanud rääkima sellest, kui kehvasti ma ennast tundsin keskkooli ajal, mingi korda, siis need ei tundu minu jaoks absoluutselt enam mingisuguste päris probleemidena. Neist on kokku saanud minu jaoks mingisugune jutustus, mida oskan 45 minuti jooksul üsna kompaktselt esitada.

Selles osas ei ole ma üldse enam kinni ja ma pigem tahaks sellest perioodist edasi liikuda. Atkins kirjutas aastaid sahtlisse. Ta kirjutas, kuna ei saanud teistmoodi. Ta kirjutas, kuna tema peas oli liiga palju hääli, mõtteid, tragöödiaid, ideid ning erinevaid tegelasi, kes nõudsid väljapääsemist.

Ta usub siiralt, et kirjutamine on hoidnud teda tegemast mitmeid valesid ning enesehävituslikke otsuseid, kuna ta on lasknud need kogemused läbi elada, nendest end välja võidelda hoopis lugude tegelaskujudel ja see on jätnud talle vaatleja positsiooni. Aga ta pole kunagi saanud valida, kas kirjutada või mitte. Tal pole kunagi olnud kirjutamise krampi. Atkins kartis aastaid oma loomingut avaldada, kuid peale Sarnaselt kirjeldab meie vestluse jätkudes ka Eia, kuidas ühel hetkel ta elukaaslane talle ütles, et ühelt poolt võibki jääda oma teost täiustama ning oopust kokku kirjutama, kuid tegelikult on kirjanik ju see, kes kirjutab ja avaldab raamatuid.

Eia tõdeb siiralt, uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud ei pea oma viimast raamatut kusagilt otsast oma seni parimaks tööks, kuid ühel hetkel jõudis punkti, kus leppis sellega, et iga asi ei saagi olla parim.

Kui toona mul ei olnudki taolisi sügavaid eksistentsiaalseid dilemmasid, siis ma ei pea neid kunstlikult sinna tagantjärele kirjutama. Natuke vaheldust sellele tüüpilisele ängile ja masendusele! Õnnest sa kirjutad nagu täisidioot! Uues raamatus ma proovisin armumisest kirjutada. Võimatult keeruline!

uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud

Enne kirjutaksin viissada lehekülge hinge kõige mustemast ööst kui ühe lehekülje armumise tundest. Ükskõik, mis sa ütled, see kõlab ikka nii banaalselt. Kõik asjad on klišeed. Siis leitakse nagu sustav jalgsi lohutust. Veeretan endamisi mõtteid, et võib-olla on see seotud otsapidi ka kultuuriruumiga, kus elame. Ikka ja jälle kõlab ju erinevates kontekstides läbi, et meil ei ole siin kombeks olla üksteise vastu üleliia soojad ning üksteise suhtes üleliia toetavad.

Et komplimente ja kiitust nii vastu võtta kui ka jagada on kuidagi piinlik ning ebamugav, kuid muretsemine on nii sõnakasutuses kui ka mõttelaadis üks olulisimaid iseloomulikke jooni. Aga kust siis jõudis minu ees istuvate inimesteni see teadmine, et ei, nii ei pea olema, nad ei pea ennast nii tundma, see ei ole elu, mida nad suudaksid ning tahaksid niimoodi edasi elada, nad peavad midagi muutma? Üks, mida nii Eia kui Margus oluliseks peavad, on suhtlemine.

Sõprade ja tuttavate kuulamine, adumine, et tegelikult on ka teisi, kes sarnaseid kogemusi läbi on elanud. Need olen ma viimasel ajal kõik ära rääkinud. Ja siis juba läkski hästi palju mõnusamaks. Kui mul hakkas sellest depressiivsest perioodist ülesmäge minema, siis mul oli nagu selline tervenemise tunne. Et, issand, ma olen nüüd täiesti ilma ravimiteta seljatanud depressiooni! Tundsin ennast nagu mingi kuradi pioneer! Aga siis see heaolutunne kasvas ja kasvas kuni selleni, et ma lihtsalt nutsin õnnest ja asjad tundusid hästi selged, mõte oli klaar ja tulevik tundus olevat sillutatud kuldsete telliskividega.

Siis on kirjutada ka tohutult lihtne. Muidu, kui oled seal allpool, siis mõtled kogu aeg üle. Kui oled üleval, oled endas kindel ja rahul, mõnus on.

Ideed tulvavad pähe tohutu hooga. Ta võtab oma missiooni Marguse näppe jahtida täie tõsidusega, kütt temas toob lauale oma parimad jahivõtted ning hetkeks saadab teda ka edu. Õnneks pääseb Margus vaid väikse kriimustusega sõrmel. Minu jaoks kõige üllatavam oligi see, et sellest depressiivsest poolest olen nagu üpris palju kuulnud, aga seda ma ei teadnud, et maaniad on ka tegelikult sellised asjad, mis on juba ammu ära kaardistatud ja teiste inimeste poolt läbi elatud. Sa ei suuda meenutada, et sa oled õnnelik olnud.

Seda tuleb endale õpetada. Kirja panna. Ja, kui sul on maania, siis sul on selline uhine suur sorme kasitsi valutab rohkem kuud, et misasja, vahepeal oli, jah, natuke kurb, aga kuulge — see oli nii korraks!

Diktofoni rääkinud depressiivse iseendaga. Kuidas kõik korda saab. Ja ka depressiivsel perioodil teen ma märkmeid ning lahendan neid siis, kui ennast hästi tunnen. Saabus arusaamine, et ta ei ole üksi. Aga ma teadsin, et noored ei lähe praegu ostma raamatut, mis kirjutati aastal ja tõlgiti eesti keelde aastal Siis ma tundsin, et ma pean kirjutama küll sama loo, aga sellise, mis juhtus eesti tüdrukuga ja minule tuttavais oludes.